kell on pool 4 öösel.... see peaks nii mõndagi seletama

reede õhtul kirikus oli palvus. inimesed istusid tingis küünalde ümber nagu alati. kõik küünlad põlesid ilusti peale ühe. see üks oli kõige minupoolsem küünal ja see oli kõige ääres. see küünal nägi välja nagu ta kohe-kohe kustuks aga samal ajal tehes kõik, et põlema jääda. alguses kui ma sinna läksin siis ma ei pannud seda küünalt tähelegi. alles siis kui  mulle seda mainiti panin ma tähele. see küünal meenutas mulle iseennast. et mina olen see väike ja kohe-kohe kustuv küünal teiste säravate keskel. ma võin teha nii palju pingutusi kui ma tahan aga teised on alati säravamad ja silmapaistvamad kui mina. ma jälgisin seda küünalt terve palvuse jooksul. terve selle aja see vireles aga ometi ei kustunud see ära. mul oli kogu aeg selline tunne et kui see küünal kustub siis juhtub sama minuga. mitte et ma sureks aga lihtsalt ma oleksin nagu olematu. et see viimanegi minu särast haihtub. mitu korda tahtsin ma panna käed selle küünla ümber et seda tuulekese eest katsta aga seda polnud kordagi vaja. kui palvus lõppes ma tõusin ja hakkasin ära minema. u poole tee peal vaatasin ma tagasi ja nägin et see pole ikka veel kustunud. siis ma sain aru et ükskõik milline ma olen.. isegi siis kui ma pole eriti särav isiksus ma olen ikkagi olemas ja pingutades ei lähe ka minu leek kustu vaid see saab ajaga ainult suuremaks minna....