.

Niisiis.. nüüd on kindel Tartu minek... See kuidas ma seal hakkama saan on väga suure küsimärgi all ja ma kardan jubedalt nii kaugele minna aga Tartus on parim kool ja mingid ohverdused on vajalikud... pealegi pole see ju igaveseks.. ainult 5 aastat.... 5 pikka aastat....ah eks vaatame mis elu toob ja ma loodan et inimesed, kes lootsid et ma tallinna läheks, ei löö mind selle otsuse pärast maha... Pealegi see pole nagu klooster, et kui ma kord juba sisse läksin siis ega ma sealt enam välja ei tule.. ma kodus hakkan ikka käima.. ma loodan ka checkpointidele jõuda. Kõige huvitavam kogu selle loo juures on see, et kui ma viimati pastokas tegin suvalise koha pealt lahti selle suure Piibli mis seal on, siis see salm kuhu peale mu näpp jäi rääkis sellest, kuidas ma lähen kodust ära kaugele ja ma piinlen nagu sünnitusvaludes kuni mingi hetkeni millal ma hakkan Jumalat rohkem usaldama... See oli vist midagi sellist.. Kummalisel kombel on see Piibel mulle nii mõndagi öelnud sellel meetodil niiet ma usaldan Jumalat, et nii peab olema..Kui ma oleks läinud Tallinnasse siis ma oleks lihtsalt arvanud, et sõna sünnitusvalud on ilmselge liialdus aga nüüd ma enam nii ei arva.. Nüüd ma olen kindel, et Tartu minek on õige otsus ja et nii ma avan oma südame rohkem Jumalale. Samas, kui ma tean, et see on õige otsus siis miks jookseb mul pisar mööda põske alla.....