Ma tahan nii palju ja ometi ma ei saa mitte midagi. Ma pole nõus töötama millegi kallal, mida ma tahan. Ma olen harjunud saama oma tahtmist lihtsalt, ilma suurema pingutuseta ja nüüd, kui on vaja pingutada, ma ei oska seda teha. Ma leian end masenduse meres ujuvat ning ma ei näe kuskil mingit kallast või saarekest või isegi puuronti, mis mind päästaks. Ma tahan nutta aga pisaraid ei tule, või siis ma hoian neid alateadlikult tagasi, sest ma tean, et kui ma alustan, ei suuda ma lõpetada. Ma tahan karjuda aga samas ma ei taha teisi häirida ja see ei aita, et siinsed uksed võivad samahästi olematud olla heli läbilaskmise poolest. Ma tahan avada oma silmad ja avastada, et viimased pool ja veidi peale aastat on olnud uni ja ma olen 16 aastane ja mu ainukesed mured oleks mingi suvaline kt kuskil aines, mis ei oma mingit muud tähtsust, kui lihtne teadmiste kontroll. Mis ei jätaks jälge mu tulevastele õpingutele kui ma selle läbi kukun ja mida ma saan iga kell järgi teha, kui ma vaid õpetajaga kokku lepin.
Sry.. mul oli tõsiselt vaja see süsteemist välja saada ja blogi tundus kõige parem lahendus.
No comments:
Post a Comment