monikale üle vaatamiseks

Tere lugupeetud kohalviibijad.

Täna on meie viimnepäev Taebla kooli õpilastena. Kui see aktus on läbi saanud nimetatakse meid juba teise nimega-vilistlased. Seljataha on jäänud 12 aastat rasket tööd. Muidugi kes on selle nimel rohkem töötanud, kes vähem aga siht on meil kõigil olnud 1. Istuda täna siin teie ees ja nagu näha on see meil ka õnnestunud.

Meie klass on üks huvitav kamp inimesi. See on väga kirju seltskond ja seepärast on meil ka suhteliselt palju lahkarvamusi. Samas, nii imelik kui see ka ei tundu, kui midagi on vaja teha, siis saab see ka tehtud. Loodame, et see on märk sellest, et me hakkame lõpuks ometi suureks saama.

Siia jõudmine pole olnud kerge. Vaja on olnud selgeks õppida kõik vajalikud koolitükid ükskõik, kui jamad need sel hetkel tundusid. Kui palju me ikka igapäevaelus kasutame geomeetrilise jada summa valemit või siis arvutame elektroni kesktõmbekiirendust kui see tiirleb ümber tuuma. Aga ometi võin ma praegu kindlalt öelda, et kõik see tarkus ei jookse meil mööda külgi maha. Öeldakse, et inimene on kõige targem gümnaasiumi lõpus ja rohkem see ei kordu.

Meie igapäevaelu koolis oli suhteliselt lõbus. Meie klassis on paar huvitavat karakterit, kes selle eest peaaegu iga päev hoolt kandsid. Ma arvan, et isegi õpetajad olid mingil määral lõbustatud. Ja see oli vastastikune. Kui ikka tunni ajal kuuled midagi laadset, et sa punastad nagu neitsi pulmaööl (see öeldi meile pärast ühte järjekordset väitlust, mis toimusid meil suhteliselt tihti), siis ei saa sinna midagi parata, kui me naerma hakkame.

Nende teadmiste eest, mis me oleme omandanud, täname oma õpetajaid. Nad väärivad seda, sest me oleme olnud neile ikka paras pähkel. Ma täitsa kujutan ette kuidas nad meid õpetajatetoas kiitsid või kirusid, mida arvatavasti tehti rohkem. Ka meie kirusime neid, aga see on arvatavasti loomulik. Õpetajad ei jaganud meile mitte ainult koolitarkust vaid ka elutarkust. Elutarkuse jagamise eest peaks eriliselt tänama õpetaja Marika Kerget. Tema kuldsed sõnad jäävad meid kauaks saatma, ja mitte ainult selle pärast, et tema sõnad on meie klassipusade peal.

On 1 õpetaja, kellest ei saa ei üle ega ümber. Õpetaja Riina Veske, meie klassijuhataja.

Ta on kogu aeg olnud meiega ja meid toetanud. Iga natukese aja tagant võttis ta ikka klassi kokku, rääkis meile tähtsamad uudised ära ja siis noomis meid, miks me tema juures nii vähe rääkimas käime. See on suuresti tema teene, et me kõik siin istume nii heade tulemustega nagu meil need on. Kuna tema on andnud meile tuule tiibadesse, et meil oleks võimalik lennata, anname meie ka talle võimaluse lennata kõrgelt. Aitäh kuulamast.