mida teha?

Huvitav, kas inimesed saaksid minu peale väga vihaseks, kui ma otsustaksin ikkagi Tartu kasuks? (enda õigustuseks ma või öelda, et ma olin raudkindel, et ma ei saa sisse...)

hetkeimpulss

Aeg on läinud kiirelt ja käes on juba juuli lõpp.. Kooli alguseni on jäänud ainult 1 kuu...Jube tegelikult, kui mõtlema hakata. Ma just lõpetasin ära 12 aastat kestva piina (see on liialdus ja ma saan sellest vb u 10 aasta pärast aru :D ) ja juba lähen vastu uuele väljakutsele millest ma mitte midagi ei jaga.. Ma juba kardan seda aega, millal ma pean hakkama endal loenguid registreerima ja tegema muid asju mida ma praegu veel ei mõista ja ei saa niipea mõistma, kui mu isa uskuda. Ma lähen Tallinna Ülikooli bioloogiat õppima.. Jah Tallinna Ülikooli, sest ma olen liiga loll, et Tartusse sisse saada.. Ma ei saa aru, kuidas läks mul füüsika nii hästi ja samas kõik teised nii halvasti.. Ok matast saan ma aru, estast ka enamvähem aga inkast ja biost ma lootsin rohkemat. Ma oskan neid ju ometigi paremini, kui füsa. Oh jah.. c'est la vie... Igatahes peaks ma praegu palehigis oma asju läbi sorteerima ja vaatama mis ma Tallinnasse kaasa võtan aga nagu alati istun ma oma arvuti taga ja tegelen oma tõelise armastusega. Ma olen läbi vaadanud vähe asju... Inventuuri vajavad veel mu riidekapp, riiul ja lauasahtlid...Great..Ma ühe kapi juba vaatasin läbi siis, kui ema selle laiali kiskus ja leidsin, et seal on 2 kleiti millest oleks mul väga hea meel, kui ma neist lahti saaks, niiet kui keegi on huvitatud siis küsida :D Teema juurde tagasi tulles on mul õnneks olemas koht kuhu minna ja ma ei pea piinlema küsimustes, et kas ma saan endale ühikakoha. Mamma räägib mulle juba aastaid, et ta tahab mind enda juurde kui ma ülikooli lähen. No ma teen talle siis veidi heameelt. Võib-olla liitub minuga mingiks ajaks ka Monika ja kuna mammal on kass siis ta peaks end seal suht koduselt tundma.. Sellega on aint see, et mina ei vastuta kui Pepe oma küüned Monika kätte lööb.. Pepe pole just kõige sõbralikum elajas:D

Kõige selle kolimise juures ma olen kummaliselt närvis... Ma olen toidu suhtes suht valiv ja ma kardan mida ma sööma pean hakkama kui ma sinna lähen. Teiseks on mammal gaasipliit ja ma tean, kuidas toime tulla ainult elektripliidiga..Muu kartus on lihtsalt koduigatsus ja ma ei usu, et ma sellest üldse kunagi üle saan.. Kui ma siit läinud olen ei tule ma tõenäoliselt siia enam kunagi tagasi elama...ja isegi kui ma nädalavahetustel tagasi tulen on minu voodi võetud..

Lisaks sellele, et ma olen närvis olen ma ka kummaliselt põnevil. Ma ei tea miks ma nii tunnen aga ma ei suuda ära oodata seda hetke millal ma olen Tallinna sisse kolinud ja käin koolis.. Loodetavasti on see märk sellest, et ma tegin ainevalikul õige otsuse. 

Igastahes on selge see, et mu elus toimuvad arvatavasti kõige suuremad muudatused üldse, aga kummalisel kombel ma ei karda oma tuleviku pärast. Ma tunnen sisimas,et kui tulevad ette raskused siis saab kõik korda, sest ma pole kunagi üksi. Mu selja taga toetab mind terve mu pere ja mis kõige tähtsam, mnd toetab Jumal. Ma saan alati tema peale loota, et ta hoiab ja toetab mind, kui mul on raske. See on arvatavasti ka tänu Temale, et ma olen praegu pigem põnevil kui hirmul. Ma alustan oma uut eluperioodi koos Jumalaga ja sellest paremat tunnet ma ei tea. :D

Niisiis on saanus järjekordselt tõestust fakt, et öösel on kõige parem loomeperiood :P Ma olen seda siin kirjutanud juba u tund aega ja ma pole tähelegi pannud kuidas aeg on läinud. Ja ma tean, et siin an arvatavasti väga palju kirjavigu siis palun vaadake neist mööda.. Kell on palju ma mul ausalt pole viitsimist tervet seda teksti üle kontrollida..

もう泣かなくていいよそのままでいい
空を見て　Ah...my sweetest love