:D

See oli esimene kiri mul postkastis täna:D Nii tore, et kohe nii korralikult kutsutakse:P

lihtsalt küsimused mis mul praegu pähe tulid ja millele ma kunagi vastust pole saanud ja arvatavasti ei saagi

miks ma olen selline nagu ma olen? kas mind on tõesti nii kerge ära unustada? ok ma tean et on aga miks ei võiks inimesed mind siiski meeles pidada nagu mina neid pean? kuigi ma ise tean seda ja see on olnud nii nii kaua kui ma mäletan, miks ma ikka veel pole sellega ära harjunud ja miks mu süda puruneb iga kord kui ma jälle teada saan millal mind millestki on välja jäetud? ma tean et selline mõtlemine on isekas ja vägagi lapsik aga ikkagi...

jeeeeee

MA SAIN TARTUSSE ÜHIKASSE KOHA!!! MA EI PEAGI ENAM SILLA ALL OLEMA JA KÕIK SAAB KORDA!! :D                                            
                                                            ma loodan.....

.

Niisiis.. nüüd on kindel Tartu minek... See kuidas ma seal hakkama saan on väga suure küsimärgi all ja ma kardan jubedalt nii kaugele minna aga Tartus on parim kool ja mingid ohverdused on vajalikud... pealegi pole see ju igaveseks.. ainult 5 aastat.... 5 pikka aastat....ah eks vaatame mis elu toob ja ma loodan et inimesed, kes lootsid et ma tallinna läheks, ei löö mind selle otsuse pärast maha... Pealegi see pole nagu klooster, et kui ma kord juba sisse läksin siis ega ma sealt enam välja ei tule.. ma kodus hakkan ikka käima.. ma loodan ka checkpointidele jõuda. Kõige huvitavam kogu selle loo juures on see, et kui ma viimati pastokas tegin suvalise koha pealt lahti selle suure Piibli mis seal on, siis see salm kuhu peale mu näpp jäi rääkis sellest, kuidas ma lähen kodust ära kaugele ja ma piinlen nagu sünnitusvaludes kuni mingi hetkeni millal ma hakkan Jumalat rohkem usaldama... See oli vist midagi sellist.. Kummalisel kombel on see Piibel mulle nii mõndagi öelnud sellel meetodil niiet ma usaldan Jumalat, et nii peab olema..Kui ma oleks läinud Tallinnasse siis ma oleks lihtsalt arvanud, et sõna sünnitusvalud on ilmselge liialdus aga nüüd ma enam nii ei arva.. Nüüd ma olen kindel, et Tartu minek on õige otsus ja et nii ma avan oma südame rohkem Jumalale. Samas, kui ma tean, et see on õige otsus siis miks jookseb mul pisar mööda põske alla.....