minu laif

Hei! Mul on  olnud väga kiire... Selleks, et õppimiseks hoogu võtta... Ja muidugi õppimist ennast ei saa ka unustada.. Praeguseks on tehtud 8 eksamit ja sama palju tuleb veel... pluss veel see 1 mille ma arvatavasti läbi kukkusin... Aga ega meid see ei kõiguta, meid see ei heiduta, elu on endiselt ilus, Tartu on äge koht ja ma olen enamvähem veel elus :D Mida rohkemat ikka elult tahta? Ma proovin end tõsiselt rohkem kokku võtta tulevasteks eksamiteks aga mingil kummalisel kombel need ei mõjuta mind eriti.. Kunagi, kui ma teadsin, et tuleb eksam, siis ma kartsin seda täiega.. Nüüd mul suht suva, kui tehtud saan siis on ok...Ma pean hakkama neid rohkem kartma.. vb siis ma hakkan nendeks rohkem valmistuma ka. Praeguseks on kõik ained alanud ja ka mitmed ära lõppenud niiet tunniplaan on mul praegu tunduvalt parem, kui gümnaasiumis ja plussina veel see, et siin ei märgita puudujaid :D (loe seda nii, et ma pole viimasel ajal eriti kohal käinud :D ) Loengud praegu tunduvad millegipärast nii kohutavalt igavana, isegi siis kui ma tavaolukorras tunneks nende vastu huvi. Näiteks ma võin tuua selle Hamleti monoloogi paroodia, mis ma kirjutasin loengu viimase poole tunni jooksul, sest see oli lihtsalt nii surmigav...(ma kirjutan selle lõppu :P). 

Vahepealne aeg on olnud vähemalt huvitav.. Olen saanud tuttavaks u 3 uue inimesega, olen 2 ööd üleval olnud, kummalgi ööl polnud ma üksi aga oleks vaja olnud õppida, olen proovinud uusi alkohoolseid jooke ja järjekordselt täis olnud (muuseas kui keegi pakub rohelist haldjat siis jooge seda vähehaaval ja neelake kohe alla ilma maitsmata...kui te proovite siis saate aru) ja olen isegi kohtingul käinud :D (lõpetage hõiskamine, ma ei käi kellegagi ja see oli üritus nimega kevadkohting, tüüp oli ok aga mitte selline, kellega ma tahaks käima hakata). See öö, kui ma Zavodis (kuulus baar/pubi Tartus) täis jäin siis "tänu" oma sõbrannale pidin ma ühe idioodiga pm terve öö tantsima, kuigi mul jalad enam eriti ei tahtnud kanda ja maailm keerles mu ümber ringi... Selle tüübiga tutvus lõppes siis kui ta üritas meile pähe määrida, et ta mingi 1990-date aastate audi a4 oli nii vägev masin, vaatamata sellele et kere roostetas ja küljeliistud olid "minema jalutanud". Ometigi läks see masin 0-100-ni 0.6-ga :D Eijah.. oli veel palju asju milleks see auto võimeline oli aga praegu ei tule meelde :D Teine inimene, kes oleks mainimis väärt, on 1 mu ühikakaaslastest. Ta on 1. aasta arstitudeng ja täiega äge inimene. :D

See on siis see monoloog, mis ma kirjutasin Biosüstemaatika ja informaatika 1. loengus:

Kannatada, või mitte kannatada, selles on küsimus. Mis oleks üllam? Ära kannatada kõik nooled, mida igavus su vastu loobib, või tõstes relvad igavuse vastu, vaev lõpetada, koju minna, magada. Muud midagi, sest mõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks olukord, mis nii hardasti oleks ihaldatav. Koju minna, magada. Jah magada. Võib-olla undki näha. Siin ongi konks, sest see mis unenäod meil võivad tulla, kui kooli möllust pääseme. See paneb kõhklema. Siin peitub põhjus, miks me veel siin oleme. Kes taluks aja piitsutust ja torkeid, õppejõu kalkust, kursakate solvamisi, läbikukutud eksamite piinu ja jalahoope, mis malbe mina saan teenetust, kui ennast vabastada võiks vaid palja eksmatiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast eksmatti, sel uuritud maal, kus kõik rändurid on päriselu vaevus, ei rabaks tahet, mis talub pigem tuntud halbusi, kui läheb teiste tundmatute juurde. Nii ülikool teeb pelgureiks meid kõiki ning tähtsa mõtte loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste kalduvad ja kaotavad teo nime...

Kõige ägedam on see, et ma kirjutasin selle kõik peast :D