jamh..

Ma praegu liigun Tartu poole sel toredal Iseseisvuspäeval. See on ainuke asi, mis ma sel tähtsal päeval ette võtan. Ma vaataks hea meelega Presidendi balli ja kritiseerida neid mõnikord kohutavaid riidelappe mis naised endale selga seal tõmbavad aga mul on vaja homme hommikul Tartus olla ja praegu on parim aeg minemiseks.. Kui ma oleks varem läinud siis ma poleks ikkagi seda näinud, sest telekas on ju selline luksus :D

Niisiis... Ma pole väga ammu midagi kirjutanud. Appikene.. Ma ei mäletagi millal viimane kord see eriline sündmus toimus.. Seda peab kuidagi tähistama. (Pistab käe koos šampanjapudeliga autoaknast välja ja lööb pudeli vastu külge puruks, teises käes hoiab väikest Eesti lippu ja lehvitab seda rõõmsalt samal ajal põhimõtteliselt laulab „Jeee!“*) Ei ma kahjuks ei ole hull... I was tested... Põhjus, miks ma pole kirjutanud on küllaltki lihtne – mul on hommikust õhtuni loengud ja midagi muud eriti ei toimu ja enne seda oli hunnikuga eksameid, mis läksid muidugi kehvasti aga ma olen endiselt laisk.. Ma töötan selle kallal. Ainuke aeg kui mu elu on vähegi põnevam on siis, kui ma otsustan kuskile välja minna.. Iga kord kui ma seda teen siis juhtub midagi... See ei pruugi olla mingi suur asi aga ikkagi.. Ma ei saa aru miks.. Viimane kord kui ma käisin siis ma õppisin ära lõplikult (ma loodan) paar tähtsat õppetundi.. Õppetund nr. 1 – Tallinnas joomine ei ole üldjuhul hea idee. On väga vähesed asjad mis võivad selle heaks ideeks teha aga parem oleks kui sa jääks sellega Tartusse.. Õppetund nr. 2 – Ära kunagi joo koos inimesega, kes sulle potentsiaalselt meeldib. See ei lõppe tõenäoliselt hästi. Õppetund nr. 3 – Ära jää selle inimesega, kes sulle potentsiaalse meeldib, samasse voodisse pikutama kui alko otsa saab. Sellele erandeid pole.. Lihtsalt.. Ei.. Õppetund nr. 4 – Persevestid viska elust välja.. See on tegelt pigem soovitus.. See oleks jube tore, kui ma saaks seda teha.. Õppetund nr. 5 – Ära kunagi eelda midagi, isegi siis kui see tundub olema väga selgeltnähtav... Sa eksid väga suure tõenäosusega ja ennast idioodina tundmine hiljem on palju hullem..

See oli minu paar väikest õppetundi sellest nädalavahetusest.. Nagu te näete siis see polnud just maailma parim pidu, kus ma olin.. See on ainuke suurem asi mis viimasel ajal toimunud on.. Nagu näha mu elu on üldjuhul väga igav.. ja siis tuleb mõni persevest kes rikub kõik selle ilusa ära.

Ja see on kõik mis mul rääkida on isegi siis kui mudagi vahepeal toimus.. Vahepeal on kurb mõelda, et mu elu on nii üksluine ja igav, et sellest nagu polegi midagi rääkida. Ja ometigi ma ise tunnen väga harva igavust ja kõik teised vinguvad, et igav on.. Kuigi ma võiks pikalt veel koolist jahuda siis ma millegipärast arvan. Et seda ei tahaks keegi lugeda.. Pealegi see on aboluutselt tähtsusetu ja suuremalt osalt vingumine.. Mis seal ikka põnevat on...