..

Mõnikord ma tahaksin, et ma kaotaksin mälu.. Siis ma saaks kõike otsast alustada. Et mul ei oleks mingeid mälestusi ja et mul ei oleks mitte midagi kaotada. Täiesti puhas uus algus.

(Ma tean, et mu elu pole olnud mingi tragöödia. Üsna vastupidi.. Mu elu on olnud hea ja suhteliselt tore, mõningate tagasilöökidega aga samas kellel neid poleks.. Ma ei tea millest see tuli.. Võib-olla eksamite stress või midagi muud.. Ei tea.. Lihtsalt praegu tulid kõik kurvad mälestused suht ühekorraga ja siis on raske tagasi hoida seda vajadust kellegagi rääkida... Kuna kedagi konkreetset ma eriti tülitada ei taha ja ma ei taha tervet kurba monoloogi trükkida siis paar rida siin on parim asi praegu...)